Sirp 22. detsember 2023
Tänavu sügisel tähistati Rootsis ja mujalgi kirjanik Stig Dagermani 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus tema tütre Lo Dagermani raamat oma isast ja emast, näitleja Anita Björkist, Uppsala linnateatris toodi lavale Stig Dagermani „Saksamaa sügis“ („Tysk höst“, 1947) ning uue saatesõna ja kommentaaridega anti Rootsis välja autori viimane romaan „Pulmasekeldused“ („Bröllopsbesvär“, 1949). Eestis on Dagermani (teoseid viimase kuuekümne aasta jooksul ikka mõne aja tagant avaldatud ja ka juubeliaastal jõudis lugejateni uus tõlge.
Stig Dagermani napiks jäänud, kuid jõulist loomingut peetakse XX sajandi rootsi kirjanduses üheks olulisemaks. Tema käekirja on võrreldud selliste autorite nagu Kafka, Camus ja Faulkner omaga. Hämmastavalt lühikese ajaga jõudis Dagerman (5. X 1923 – 4. XI 1954) kirjutada neli romaani, novelle, artikleid, reportaaže, satiirilisi värsse ja näidendeid, mis on jäänud Rootsi modernismi ja realismi tähtteosteks – ning leidnud ikka ja jälle lugejaid. Nobeli laureaat J. M. G. Clezio pidas teda enda oluliseks mõjutajaks ja märkis Dagermani ära ka oma auhinnakõnes, Graham Greene on nentinud, et „Dagerman kirjutas kauni objektiivsusega. Tundeliste fraaside asemel kasutas ta ehituskividena hoolikalt valitud fakte, et tunnet esile kutsuda“. /---/
Stig Dagermani loomingu eesmärk oli mõjutada, muuta. „Kuna ma igatsen kinnitust, et mu elu pole mõttetu ja et ma pole maailmas üksi, kogun ma sõnad raamatusse kokku ja kingin selle maailmale. Maailm annab mulle vastu raha ja tunnustuse ja vaikimise. Kuid miks peaks mulle korda minema raha, miks peaks mulle korda minema, et ma annan oma panuse kirjanduse edendamisse – mina soovin ainult seda, mida ma kunagi ei saa: kinnitust, et minu sõnad on puudutanud maailma südant.“
