Sirp 22. detsember 2023
Vaevalt on mõne eesti kirjaniku isiklikku elu nõnda suureks teemaks tehtud kui Lydia Koidula oma. Koolilapski teab, et Koidulaulik läks mehele lätlasele ning oli oma elu viimastel aastatel Kroonlinnas üksildane ja õnnetu, kuni raske haigus ta 42aastaselt hauda viis. Sageli unustatakse Koidula elu ja armastuse üle arutledes, kui vähe oli naisel valikuid 150–160 aasta taguse Vene keisririigi ääremaal, mille põlisrahvas end alles ainult maarahvaks teadis nimetada ning kohalikul võimul laiutasid sakslased. Koidula sündis ajal, mil naist ei peetud inimeseks, ent oma elu pidi ta ikkagi naisena ära elama. /---/
Muidugi võib seda kirjavahetust lugeda kiriromaanina, nagu paneb ette järelsõna kirjutaja Sirje Olesk, kuid nõnda võiks see ehk toimida mõne kaugema ja võõrama silma tarvis. Meile aga on mõlemad autorid nõnda tähtsad, lähedased ja kallid, et reaalseid isikuid kirjade taga on võimatu unustada, ja miks peakski. Just ehedus ja puhtad tunded teevad selle kirjavahetuse, mida nii mõnigi uurija on pidanud kummagi loomingu parimaks osaks, nõnda liigutavaks. Kuni siinses maanurgas eesti keele oskajate seas neid aeglasi lugejaid leidub, kes tollasesse kirjastiili süvenemist ei pelga, jäädakse seda kirjavahetust lugema kui üht kaunimat – ja kurvemat – armastuse lugu.
See oli keelatud armastus. Seda ei olnud ette nähtud. Seda ei oleks iial juhtunud, kui mitte 23aastane Lydia, papa Jannseni vanim tütar, poleks teinud midagi, mis oli täiesti välistatud ja lubamatugi, pealegi inimlikult raske ja suurte riskidega seotud – kirjutanud esimesena Kreutzwaldile. Ja veel missugusel ajendil! Oli ju Kreutzwald oma kasulises kalendris haugutanud: „Talla maha kirjaneitsid, / pabernirgid peenikesed! / Talla maha suleneitsid, / Pikal hiuksil tindipiigad! / Kosi noori nõelaneitsi, / Sukavarda veeretaja, / Leemekulbi liigutaja!“ Kuna ühtegi naissoost autorit peale Koidula tollal Eestis ei olnud, jõudis pilge muidugi pärale ja tabas valusalt. Ja kellelt see tuli! „Kalevipoja“ autorilt ja Viru laulikult, keda Koidula kogu südamest austas ja imetles.
