Te osutate mulle au, paludes minult akadeemiale informatsiooni minu eelnenud ahvipõlve kohta.
Selles mõttes ei saa ma teie palvet kahjuks rahuldada. Mind lahutavad ahviks-olemisest ligemale viis aastat – võib-olla lühike aeg kalendriga mõõtes, kuid lõputult pikk läbi galoppida, nii nagu mina seda tegin, ajuti suurepäraste inimeste, nõuannete, aplausi ja orkestrimuusika saatel, ent põhiliselt siiski üksinda, sest kõik saatjad, kui püsida võetud võrdluse juures, jäävad teisele poole barjääri. See saavutus oleks olnud võimatu, kui oleksin tahtnud isekalt oma päritolu ja noorusmälestuste külge klammerduda. Just igast isekusest loobumine oli esimene kohustus, mille ma endale võtsin; mina, vaba ahv, heitsin end selle ikke alla. Seetõttu taganesid aga mälestused minust järjest kaugemale. Algul, kui inimesed oleksid lubanud, oli mulle tagasiminekuks lahti lai värav, kogu maa selle kohal kummuva taevaga, kuid koos minu edasipiitsutatud arenguga muutus see ikka madalamaks ja kitsamaks; ikka õdusamalt ja ühtesulanumalt tundsin ma ennast inimeste maailmas; mulle minu minevikust järele puhuv maru vaibus; praegu on see ainult tuuleõhk, mis mu kandu jahutab; ja auk kauguses, kust see läbi tuleb ja kust kord minagi läbi tulin, on muutunud nii väikseks, et kui mul üldse jätkuks jõudu ja tahet sinna tagasi joosta, siis peaksin ma endal naha luudelt maha rebima sealt läbi pugedes. Avameelselt öelda, kui meeleldi ma valingi pilte neist asjust rääkimiseks, avameelselt öelda: teie ahvipõlv, minu härrad, kuivõrd teil midagi selletaolist selja taga on, ei saa teile olla kaugem kui mulle minu oma. Kõdi kandadel tunneb aga igaüks, kes maa peal kõnnib: nii väike šimpans kui suur Achilleus.
