Vanemailt päritud tormakas loomus on mulle lapsest peale üksnes häda kaela toonud. Algkooliajal juhtus, et hüppasin koolimaja teiselt korruselt alla ja pidin terve nädala nihestatud puusa ravima. Võite ehk küsida, mis küll pani mind sellist rumalust tegema? Erilist põhjust seal polnudki. Olin just oma pea uue hoone teise korruse aknast välja pistnud, kui üks klassivend nalja pärast norima hakkas: "Ole nii kõva mees, kui tahad, sealt sa juba alla ei hüppa! Nannipunn, nannipunn!" – nii ma robinal alla kargasingi. Kooliteener tassis mu seljas koju ja isa tegi mind nähes suured silmad: "Sellist inimeselooma pole enne nähtud, kes heast peast teiselt korruselt alla kargab, endal pärast puus puha puru", aga mina lubasin, et järgmine kord hüppan juba nii, et kriimugi ei saa!
Siis sain sugulaselt kingituseks lääne päritolu liigendnoa ja kui ma seda sõpradele näitasin ning haljal teral päikeses uhkelt särada lasin, ütles üks: "Läigib, jah, ilusasti, aga mis ta tühi ka lõikab!" – "Pole asja, mida see ei lõikaks, ütle aga, kohe näitan ette," võtsin mina väljakutse vastu. "No näita siis, kuidas see su sõrme võtab," nõudis küsija, mispeale mina kuulutasin: "Mis see üks näpp ka ära ei ole!" ning lõikasin ristipidi parema käe pöidla selga. Õnneks oli nuga väike ja luu kõva, tänu sellele on pöial mul tänaseni käe küljes. Arm ei kao aga elu lõpuni.
Loe edasi...
