Katkend Samuel Becketti romaanist "Molloy"

Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. Ma nimetan neid kivideks, kuigi tegelikult olid need päris pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin mantlitaskusse asemele kivi paremast püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult. Sest ma taipasin väga hästi, et erakordse juhuse tõttu võivad ringiratast käia alati samad neli kivi. Ja sellisel juhul ei lutsuta ma mitte kordamööda kuutteist kivi, vaid tegelikult ainult nelja, kordamööda alati samu. Aga enne lutsutamist segasin ma neid taskutes hoolega ja kui ma nad lutsutamise ajal ringi tõstsin, siis segasin samuti, nii lootsin, et nad taskust taskusse tõstes lähevad kenasti segamini. Aga see oli kõigest hädalahendus, millega minusugune mees ei saanud lõputult leppida.

Loe edasi...