Kes või mis sa oled? Kus sa oled?
Ma sündisin Euroopas, aga minu jaoks olid sa okastraadi taga. Ma tahtsin lugeda sinu kirjanikke, aga paljud nendest olid meil keelatud. Tahtsin lonkida sinu tänavatel, aga sa olid minu jaoks kättesaamatu. Mitmele nõukogude inimeste põlvkonnale olid sa muinasjutt, müüt. Euroopa on vene müüt inimlikust elust. Meile, kes me raudse eesriide taga lämbusime, kehastasid sa euroopalikke väärtusi: isikupuutumatust, lugupidamist ja inimväärikust, vabadust – kõike seda, mida meile ei võimaldatud.
Selle Euroopa eest tulid ukrainlased 2014. aastal Maidanile, selle Euroopa eest andsid taevase sadakonna mehed ja naised barrikaadidel oma elu. Mitte Euroopa Liidu eest, mida esindavad ametnikud Brüsselis, vaid inimliku elu eest kodus. Nad mässasid selle kriminaalse bande vastu, kes Ukrainat valitses ja kes ikka veel valitseb Venemaal. Nende Euroopa oli väärikuse sünonüüm. Kremli diktaator ei suuda andestada just seda. Ega andestagi kunagi. Seepärast taob Venemaa propaganda inimestele pähe mõtet, et Euroopa on fašism.
Vene elanikkonna enamik usub televisioonist zombistununa, et Euroopa ja Ameerika peavad sõda, selleks et Venemaad Ukraina natsistide kätega hävitada. Nende maailmapildis on Venemaa vaenlastest ümbritsetud saar, Euroopa on fašismi häll ja meie peame oma kodumaad taas selle eest kaitsma, nii nagu seda tegid meie vanaisad. Propaganda valetab, aga vale kui relv on võidukas. Euroopa, sa isegi ei kujuta ette, et sinu kõige suurem kirg on viha Venemaa vastu, et sinu peamine eesmärk on Venemaa hävitada.
Loomulikult ei ole see nii. Aga kuidas siis on?
