Kui olin 1950. aastate lõpus nooruke naisluuletaja, peeti
enesestmõistetavaks, et ohverdus on hädavajalik. Naistelt oodati seda
mis tahes karjääri puhul, ent Kunst oli hullem, sest nõutud ohver oli
veelgi suurem. Polnud võimalik olla ühtaegu nii abielunaine ja ema kui
ka kunstnik, sest igaüks neist rollidest nõudis täielikku pühendumist.
Üheksa-aastaselt oli meid kõiki karjatatud sünnipäevalõbustuse korras
kinno vaatama "Punaseid kingi" (The Red Shoes): meil oli meeles Moira
Shearer, Kunsti ja armastuse vahel lõhki kistu, kes lasi end rongil
lömastada. Armastus ja abielu kiskusid ühele poole, Kunst teisele, ja
Kunst oli teatav kurjast vaimust seestumine. Arvati, et Kunst tantsitab
su surnuks. See asub sinusse elama, haarab su oma võimusse ja seejärel
hävitab su. Või hävitab su hariliku naisena.Aga sa ei pidanud
valima, kas olla kujutlusvõime nunn või eimiski. Preestri naisvorm pole
üksnes nunn, vaid ka preestrinna, nii et sul oli valikuvõimalus ja
valikutel oli vahe sees: kristluses preestrinnasid polnud, nii et selles
sõnas oli varjul midagi paganlikku ja võimalik, et isegi orgastilist.
Nunnad olid meestest ära lõigatud, preestrinnad mitte, aga nende suhted
meestega polnud üldjuhul sellised, mida võiks nimetada koduseks.
Loe edasi...
