Ka ei tundnud Santiago Nasar ise ettetähendust ära. Ta oli maganud vähe ja halvasti, riideid seljast võtmata, ja ärganud, suus jaluse vaskne maitse, aga ta tõlgendas neid nähte kui üle südaöö kestnud pulmapeo loomulikke järelmõjusid. Paljud inimesed, keda ta oli kohanud pärast kodunt lahkumist kell 6.05, kuni ta tund aega hiljem tükeldati nagu siga, mäletasid teda pisut unisena, kuid heatujulisena, ja ta oli kõigile muuseas maininud, et on väga ilus päev. Keegi polnud kindel, kas ta oli seejuures mõelnud ilma. Paljud kinnitasid oma mälestuste põhjal üksmeelselt, et oli olnud kirgas hommik läbi banaaniistandike puhuva kerge meretuulega, nagu arvata võiski toonasel kaunil veebruarikuul. Aga enamik inimesi väitis, et ilm oli olnud sünge, taevas tume ja madal ning õhus lämmatav seisva veehais, ja et õnnetuse tunnil oli tibutanud just niisugust uduvihma, nagu Santiago Nasar oli unenäometsas näinud. Mina toibutasin end pulmapillerkaarist María Alejandrina Cervantese apostellikus rüpes ega ärganud õieti tulekahjukelladegi äreva helina peale, sest arvasin, et kella lüüakse piiskopi auks.
