Ema pühib näolt sinna tikkuvaid juukseid, püüab neid kapuutsi alla lükata, aga selleks on need liiga lühikesed ja Peterburi tuul saab neist enne kinni ning puhub tagasi. Punane sall laperdab korra ja takerdub mantli rinnaesisele. Ema seisab küljega Stella poole, tema vastas seisab mees, samasugune tume kogu kui ema ise.
Nähtuna sealt, kus Stella istub, jääb nende vahele tühimik, millest kasvab välja üks fassaadi kaheksast sambast. Stella teab, et stseene, kus tema mõistlikud seletused otsa saavad, mäletabki ta hiljem skulptuuridena, need on nagu hulk kiiruga üksteisele järgnevaid stoppkaadreid: tekib küll liikumise efekt, aga stseen ise jääb liiga lühikeseks, et sellele võiks tõlgenduse või tähenduse anda. Nii on see olnud lapsest peale, nii oli see ka sügisel: Anders, naine ukseavas, sulguv uks, tuules õõtsuv latern, linnu tume silm, tiivalöök.
