Katkend Virginia Woolfi esseest "Oma tuba"

 Lubage mul siis teile tsiteerida teie enda kirjandusprofessori sõnu, kes teab minust paremini, mis käib luuletajaks saamise juurde. Sir Arthur Quiller-Couch kirjutab: "Wordsworth, Byron, Shelley, Landor, Keats, Tennyson, Browning, Arnold, Morris, Rossetti, Swinburne – aitab nendestki. Nad kõik peale Keatsi, Browningi ja Rossetti olid ülikooliharidusega, ja Keats, kelle elulõng noores eas katki lõigati, oli neist kolmest ainus, kes ei elanud kuigi lahedasti. Väide võib tunduda toores ja seda ongi kurb öelda, aga on karm tõsiasi, et teooria, nagu lehviks luuleanne, kus aga tahab ja võrdselt nii vaestes kui ka rikastes, ei pea päriselt paika. On karm tõsiasi, et neist kaheteistkümnest üheksa olid ülikooliharidusega, mis tähendab seda, et ühel või teisel kombel valdasid nad vahendeid saada parim haridus, mis Inglismaal anda on. On karm tõsiasi, et ülejäänud kolmest elas Browning lahedasti ja ma tahan teile väita seda, et kui ta poleks jõukas olnud, oleks ta jõudnud "Sauli" või "Sõrmuse ja raamatu" kirjutamiseni niisama vähe, kui Ruskin jõudnuks "Kaasaegsete maalikunstnike" kirjutamiseni, kui tema isa poleks õitsvat äri ajanud. Rossettil oli väike erasissetulek, ja pealegi ta maalis. Jääb ainult Keats, kelle Atropos noorelt tappis, nii nagu ta tappis hullumajas John Clare'i ja oopiumitinktuuriga James Thomsoni, kes hakkas pettumusest narkomaaniks. Need on kohutavad faktid, aga vaadakem neile otsa. On kindel – ükskõik kui häbistav see meile kui rahvusele poleks –, et mingi meie riigikorra vea tõttu pole vaesel luuletajal ei meie päevil, ega ole tal olnud ka kahesaja aasta jooksul, vähimaidki väljavaateid. Uskuge mind – ja ma olen kulutanud tubli kümme aastat ligi kolmesaja kahekümne algkooli jälgimisele –, me võime küll lobiseda demokraatiast, kuid tegelikult on vaesel lapsel Inglismaal niisama vähe lootust, kui oli Ateena orja pojal, jõuda vaimuvabaduseni, millest sünnivad suured kirjutised."

Loe edasi...