Ärasõit! Milline erutus. Mis siis, et sõit läheb ainult selle väikese maa teise äärde. Haapsalu taha, aga mitte üle mere, nagu ma alati olen sealt sõitnud. Mitte saarele. Olen vist natuke väsinud ... saartest. Aga mul on puhkus! Tõeline ja ametlik, nagu inimestel on, aga kirjanikul kunagi pole. Sest kirjanik puhkab alati, puhkab oma mõtete ja kannatuste ja kõhkluste ja erutuste meres, nagu "haikala laines", kui tsiteerida vaest Baudelaire'i. Puhkab alati, aga ei puhka iial. Töötab alati, aga ei tööta iial. Kuid minul lõppes üleeile töö ja eile algas puhkus. Tähendab, ma olen inimene. Ükskord ometi. Puhkus ja puhkusele sõitmise erutus, elevus, on selle vahetuks tõestuseks. Teine poeet, Aleksander Suuman kirjutas:
Kord olin maalikunstnik ma,
siis tegelesin luulega.
Nüüd olen kolkaküla mees
ja võitlen väljal tuulega.
