Meis kõigis on peidus tükike pärandvara, mida oskavad hinnata ainult need, kes kuuluvad perekonda. Meil kõigil on ajalugu, me tuleme kusagilt, kanname miskit enesega kaasas, mäletame midagi, isegi kui mõnikord väga ei taha. Kellegi elutoa nurgas seisab vana kappkell, mis mõõdab raskelt minuteid ja lööb täistundi, justkui öeldes, see tund on siis sedapuhku läbi, kuidas sa seda kasutasid? Ah? Mõnel ripub kodus kullatud raamiga peegel, millelt võib oma peegelpilti ära tunda ainult mälu järgi. Ühel mu klassikaaslasel oli kodus harmoonium, seda tallates tulid kuuldavale helid mitte lihtsalt aegade tagant, vaid lausa teispoolsusest, võdisesime õudusest, aga ei suutnud ka lõpetada enne, kui alt naabrivanamees harjaga vastu lage hakkas taguma.
Meie pere reliikvia oli üks lause, mille oli endaga kaasa toonud ema:
"Meie peres pole kunagi olnud petiseid, hulle ega suitsetajaid!"
Loe edasi...
