Rong oli jäänud pidama pisikese, mahajäetud olekuga jaamahoone ees ning kreeklane andis neile korralduse lumememme moodi kaitseülikonnad selga ajada. Üksteise järel kogunesid nad perroonile. See oli nende esimene päris töö, laibahais oli segunenud ootusärevusega. Kõik tuli teha täpselt nii, nagu reeglid ette nägid: eeskirjadest tohib kõrvale kalduda ainult see, kelles need on saanud osaks tema lihast ja vaimust, ja see võtab aega. Kreeklane loetles ükshaaval, mida kõike on ette nähtud kaasa võtta, alates pisikesest salvipurgist, mis mahtus Krajevski instrumentide pauna, ja lõpetades suure tünniga, milles sisalduv lubjapiim tuli hiljem valada ümber laipade põletamiskoha kaevatavasse kraavi, et desinfektsioon oleks pöördumatu. Kola kogunes rongi ette üksjagu ja kreeklane kratsis seda vaadates juba kukalt, aga Jerošin, vormimüts uljalt viltu peas, vinnas tünni endale pikema jututa turjale ning vantsis mööda rada minema, endal samm justkui sama kerge kui tavaliselt. Jakob võttis talle ette nähtud neli labidat kimbuna õlale ja liikus Jerošinile järele. Ülejäänutele jäid veeämbrid, mis laotud täis süütevedeliku pudeleid ja muud vähemat kraami.
