mille parimates stroofides otsekui ühineksid
Juhan Liivi hämarad ahistused ja
Ernst Enno valguseihalus,
esimese kriipiv sisepinge ja teise laululine pehmus.
Raamat sisaldab ka näited poetessi proosaloomingu romantilisemast poolest.
Küll vaatan vaiksel tähte valgel
ma üle metsa, üle maa,
kus valge tee kaob kaugusesse
kuid minu hing ei rahu saa.
Küll peaks säält ilmuma kui ime,
kui kaua ootud õnn mu eel
kuid öö on endselt vaikne, pime,
kuu hõbeselge uinub teel...
Ei ole ilmas rahu hingel,
ei soovimistel seisatust...
Mu süda otsib igavikku,
mu hinges nutab igatsus... ("Suveööl")
