purjed tuuli täis ja kaugustesse tääv.
Meie taga minevik kui haihtuv joom,
igavesti unustusse jääv.
Kuski kangastub ees Ulapanga rand,
neeme tipul lehvitavad palmid.
Meie, meie jaoks on ehitud see saar,
viljad suhu kukkumiseks valmid!
Üle tumeneva rohelise mere
tõuseb horisondil apelsinikuu.
Selle paistel end mu unne tantsib
minu pruun ning väike Lu-La-Lu. ("Ulmasaarestik" 11)
Kangro luule on mahukas, isikupärane ja muutub ajas küllalt vähe. Ta ise koostas ja kirjastas 1990-1991 oma „Kogutud luuletusi" I-II, milles on aastaist 1927- 1989 kokku 1230 pala. Kangro alustas loodusvaatlejana ja arenes siis natuke müstiliseks ja rõhutatult lõunaeestiliseks loodusluuletajaks, olles oma seltskonna ainus arbuja selle sõna tegelikus tähenduses (loitsija, rahvatark). ("Eesti kirjanduslugu" 2001, lk 371)
