mulle päris tulla?
Köidan sulle ümber kaela
sügisõhtu kulla.
Kas sa tahad oma sõrmed
anda minu pihku?
Pistan süütu sinilille
sinu viljavihku.
Pikk ning valge meie ees on
valmiv pôlluesi.
Pälk see pälkab õnnist lõikust,
meidki kahekesi.
Tule õhtust hommikuni,
tule päris mulle!
Pihutäie rukkiteri
põlle puistan sulle.
Nurmehaldjad, viljaneitsid
käivad udusukis,
üle meie pääde kerkib
rõõmu raske rukis. ("Lõikuskuul")
Kangro luule on Karl Muru määratluse järgi mediteeriv enesetunnetuslüürika. Kangro liigub reaalse ja kujuteldava, elu ja unenäo piiril, kus tõelisus muutub ulmaks ja ulmad võivad osutuda tõeks. Seda reaalse ja irreaalse ühendust on A. Merilai nimetanud maagiliseks realismiks. Kangro luulet iseloomustab pidevus, ta luuletused ühe kogu raames sulavad tervikmuljeks, nii nagu kogude grupid rühmituvad suuremateks tervikuteks. ("Eesti kirjanduslugu" 2001, lk 371-372)
