16/02/2024

Friedrich Nietzsche "Wagneri juhtum. Nietzsche contra Wagner"

Vahetult enne oma vaimset murdumist 1889. aasta jaanuari esimestel päevadel Torinos valmis saksa filosoofil Friedrich Nietzschel (1844–1900) viis teost, millest kaks olid pühendatud helilooja Richard Wagnerile, näitamaks tema alustrajavat rolli mitte ainult muusika, vaid kogu Euroopa kunsti allakäigus. Miks otsustas Nietzsche, kes oli filosoofina tuule tiibadesse saanud just Wagneri isiku ja loomingu innustusel, lõpetada selle vaimse suhte nii ränga akordiga? 

Nietzsche ideoloogilisi põhjendusi analüüsib ja täiendab psühholoogilise nurga alt tõlkija Jaan Unduski järelsõna.

Minus ei tekita võõristust, et Saksamaal end Wagnerist petta lastakse. Võõristust tekitaks pigem vastupidine. Sakslased on endale välja mõelnud Wagneri, keda nad oskavad austada: nad pole eales olnud psühholoogid, seega on nad tänulikud, kui nad aru ei saa. Aga et ka Pariisis end Wagnerist petta lastakse! Kus ei oldagi peaaegu midagi muud kui psühholoog. Ja Sankt Peterburgis! Kus taibatakse asju, mida isegi Pariisis ei taibata. Kui suur peab olema Wagneri sugulus kogu euroopaliku dekadentsiga, kui see ei tunne temas ära dekadenti! Ta kuulub sellesse: ta on selle protagonist, selle suurnimi... Tehakse endale au, kui just tema pilvedeni upitatakse. Juba see on dekadentsi märk, et tema vastu ollakse kaitsetu. Instinkt on nõrgenenud. Mis peaks hirmu tekitama, tõmbab ligi. Tõstetakse huulile see, mis veel kiiremini kuristikku ajab. (katkend 17. leheküljelt)