Ühest küljest kirjeldab see muidugi otseselt riisumist – kui saks on kotti aetud või maha löödud, võtab võidukas talupoeg tema ninalt prillid ja viib sõjasaagina oma taresse. Teisalt sümboliseerivad prillid aga kultuuri ja haritust – ehk siis lauluread annavad mõista, et talupoegadest saavad sakste pärijad ning nende väärtuste edasikandjad.
Ning nii see ju ongi läinud. Oleme laenanud sakstelt sõnu ja toiduretsepte, õppinud kombeid ja viisakat käitumist, lugenud nende raamatuid, jäljendanud neid tudengielus ja majapidamises. Oleme küll eestlased, talupoegade järeltulijad, aga kanname sakstelt näpatud prille ja vaatame maailma läbi nende, ise seda enam õieti märkamatagi.
Andrus Kivirähk (1970) on kirjutanud näidendeid ja romaane eestlaste enesepildist, eestlaslikkuse arhetüübist ja omamüüdist. Kuidas meile meeldib endast mõelda, millised me kõrvalt vaadates paistame, milline on meie kujunemislugu? Kultuur püsib elujõuline ja elu edeneb ikka õppides, muutudes, suheldes, üht-teist mujalt laenateski.
Eesti Draamateatris on 1994. aastast alates lavastatud 20 Andrus Kivirähki näidendit. 2021. aasta suvel, kui esietendus „Talupojad tantsivad prillid ees", lõpetas oma lavaelu Kivirähki „Eesti matus" (esietendus 2002. aastal, lavastaja Priit Pedajas) - üks pikaealisemaid lavastusi Eesti teatriloos.
