XX sajandi esimesel poolel kerkisid eesti kirjanduspildis esile kaks nime: proosas Anton Hansen Tammsaare, luules Marie Under. Mõlemad küpsesid aegamisi, nende loominguline kõrgaeg langes 1920. ja 1930. aastaisse. Mõlemate kunsti keskpunktis oli inimene muutuvas maailmas oma õnneigatsuse, lootuste ja pettumustega. Oma talendi jõuga lõid nad eesti rahva vaimuelu kajastavaid ja samal ajal elu mõtestamises üldinimlikule tasandile ulatuvaid kunstiväärtusi, millel on eesti keelepiiridest kaugemale ulatuv tähendus. (Erna Siiraki 1984. aastal kirjutatud saatesõnast)
Kogumik sisaldab luuletusi kogudest
"Eelõitseng" (1904-1913),
"Sonetid" (1912-1917),
"Sinine puri" (1917-1918),
"Verivalla" (1919-1920),
"Pärisosa (1920-1922),
"Hääl varjust" (1923-1927),
"Rõõm ühest ilusast päevast" (1923-1927),
"Õnnevarjutus" (1924-1929),
"Lageda taeva all" (1927-1930),
"Kivi südamelt" (1930-1935),
"Mureliku suuga" (1935-1942),
"Sädemed tuhas" (1943-1954) ja
"Ääremail" (1963).
