Marie Under "Valitud luuletused" (1958)

1958. aastal alustas Paul Rummo nõukogude Eestis kirjutatud saatesõna nii: "Eesti poeesia on erakordselt rikas naiste luuleloomingust. Meie rahvaluule on teadupärast peamiselt naiste looming. Ka kunstluule tekkides ei ununenud esiemade laulutraditsioonid. Ajaline vahemaa Emajõe ööbiku „Vainulilledest" kuni sealsamas Emajõe kaldal puhkenud Lehte Hainsalu „Sõnajala õieni" pole kes teab kui pikk, kuid nende aastakümnete jooksul on eesti kirjandusloo esileküündivamasse ossa kinnistunud terve hulk naisluuletajate nimesid, kelle looming oleks uhkuseks ükskõik millise kultuurrahva kirjandusele. Üks nendest on Marie Under."

Paul Rummo kommenteerib Marie Underi põgenemist Rootsi nii: "1944. aastal valis Marie Under oma maast ja rahvast eraldatuse tee, perspektiivitu paguluse okkalise raja. Kisendav kojuigatsus, valuline ummikutunne, kaduvikumeeleolud iseloomustavad tema emigratsioonis ilmunud luuletuskogu „Sädemed tuhas" (1954)."

Paul Rummo lõpetab oma 1958. aastal kirjutatud mõtekäigu järgmiste sõnadega: "Marie Underi sulge on juhtinud suur, ere talent, mille puhkemine kirjandusloos pole paraku sagedane nähtus. Jättes kõrvale mõningad luuletused, mille esteetiline või poliitiline suunitlus on vastuolus nõukogude inimeste veendumustega, kuulub Marie Underi loomingu paremik kindlalt eesti kirjandusklassikasse."

Millised luuletused on siis kooskõlas nn nõukogu inimeste veendumustega, saab lugeda sellest kogust. Tänapäeval on võib-olla huvitavam hoopis küsimus, millised luuletused on kogust välja jäänud ning milles seisneb nende vastuolu nõukoguliku ellusuhtumisega.

Teost illustreerivad Hando Mugasto puugravüürid, mis pärinevad Marie Underi 1936. aastal ilmunud valikkogust «Ja liha sa sõnaks».

Veel üks huvitav fakt selle kogu kohta. 1999.aastal kirjutab Sirje Kiin ajakirjas Keel ja Kirjandus Marie Underi testamenti kommenteerides nii: "Lisaks teatab testamendi tekst, et Nõukogude Eestis ilmunud kolm Underi luulevalimikku ("Valitud luuletused", 1958; "Kolmteist ballaadi", 1963; "Uneretk", 1968) on ilmunud tema loata, omavoliga ja jäänud honoreerimata. Tõsi küll, 25. V 1959 pöördunud NSV Liidu Rootsi suursaatkonna teine sekretär E. L. Mikkelsaar tema poole kirjaga loata ilmunud "Valitud luulestuste" honorari asjus läbirääkimiste sooviga, kuid sellele kirjale ei pidanud Marie Under võimalikuks vastata, leides, et kui tahetakse honorari maksta, siis tehtagu seda posti teel samasuguse omavoli alusel, nagu toimus teose avaldamine. Mingit honorari ei järgnenud ning järgmiste omavoliliste valimike avaldamise eel ega järel Underi poole enam ei pöördutud."