Sirp 1. detsember 2023
Väärt luuletajad ehitavad üles oma hääle, teevad sellega tööd, otsivad
ja leiavad varjundeid, viivad isikupärase poeetika täiuse piiri peale
välja. Tõelised klassikud kipuvad olema teistsugused. Nemad võivad oma
hääle maha keerata veel enne, kui see täiusliku tämbri omandab.
Vastuolud on geniaalsete poeetide loomingu pärisosa. Nemad ei mahu ühe
kirjutamisviisi või kitsa ilmavaate raamidesse: neid saadab pidev sund
muutuda, nad hülgavad omaenda hääle, et otsida midagi hoopis erinevat.
Nagu Under. Nagu Kaplinski ja Rummo. Kas või Krull ja Vilu. Aga kohe
kindlasti Gustav Suits – poliitiline lüürik.
Suitsu luulelooming pole ülearu mahukas: ta avaldas kõigest neli
uudiskogu. Nüüdiskirjakultuuris võib sellist askeetlikkust hakata suisa
taga igatsema. Igatahes on laiemas kirjandus- ja kultuuriteadvuses
Suitsu luulekogudest kõige jõulisemalt kohal kaks esimest: „Elu tuli“
(1905) ja „Tuulemaa“ (1913). Mart Velsker on valikkogu „Nii tuli õhtu“
(2020) saatesõnas tabavalt väitnud, et „Suitsu esimene kogu sai
populaarseks, teine sai mõjukaks.“
Loe edasi...
