Ühiskonna silmis on armunu kas loll või hull. Sedasorti hullust saaks ehk ravida psühhoanalüütik, aga mõistagi ei tahagi armunu oma „haigusest” terveks saada.
Sirp 8. detsember 2023
Kui semiootik armub, siis professionaalsest kalduvusest teoretiseerida tahaks ta oma tundeid kuidagi kirjeldada, uurida märke ja öelda midagi oma armumise kohta. Ta tahaks luua diskursust armumisest. Kuni selgub, et sellel pole mõtet ja et seda ei saagi teha. Sest ta avastab, et lääne kultuuris ei ole metakeelt armumisest rääkimiseks. On küll lugematul hulgal armastuslugusid kirjanduses, luules, lauludes, kuid need on juba valmis lood ja sellisena paratamatult konstrueeritud, korrastatud ja harmoonilised, samal ajal ka ühekülgsed ja sellisena isegi armastust labastavad. Nii tunnebki armunud semiootik ennast väga üksildasena, sest tema keel on ära lõigatud intellektuaalsest keelest. Vähemalt nii väidab Roland Barthes ise oma arvukates intervjuudes, mis saatsid „Armudiskursuse katkete“ ilmumist Prantsusmaal aastal 1977. Seda mitte küll otseselt enda kui semiootiku kohta, vaid intellektuaali kohta üldiselt. Kuid küllap võib siit järeldada, et armunud intellektuaal, kellelt on võetud tema põhirelv, teemast distantseerumine, ei erine enam millegi poolest kõige tavalisemast armunust – armumise nagu surma eeski oleme kõik võrdsed. /---/
Roland Barthes (1915–1980) on strukturalistide-semiootikute seas erandlik selle poolest, et räägib oma uurimisobjektidest viisil, mis on kütkestav ka täiesti semiootikakaugele lugejale. Kuna kõik nagunii tähistab, pole olemas liiga profaanset või ebahuvitavat tähistajat. Mis tahes argiasjad, olgu siis vein, pesupulber või uus Citroën, paljastavad nende taga peituvaid müüte („Mütoloogiad“), rõivad muutuvad keeleks, mis edastavad sotsiaalseid ja kultuurilisi sõnumeid („Moe süsteem“), autor pagendatakse kirjandusest, et anda valitsev koht lugejale („Autori surm“). Samuti ei püüa ta suruda nähtustele peale ühte, justkui kõike selgitavat teooriat: hea foto puhul mängib määravat rolli ikkagi see tabamatu punctum, mitte intellektuaalne studium („Camera lucida“).
