„Nähtamatu võitluse“ kung fu ja ka õigeusk on millegi muu, mingi Rainer Sarneti „oma asja“ teenistuses.
Sirp 15. detsember 2023
Sarnetile pole võitlusfilmi morfoloogia siiski kuigi tähtis.
Peategelasel Rafaelil (kelle nimi viitab ühele peainglitest ja ka
fraasile „Jumal tegi terveks!“) on vastastega üldse kahtlased lood.
Kokkupõrked on märulipinge loomiseks liiga lõdvad, stiliseeritud ja
koomilised. Huumori ja üllatuspingetega on muidugi teised lood. Kõige
lähemale jõuab vaenlasekuvandile noor munk Irinei (Kaarel Pogga), kes
kangelast treenima pannakse. Temagi on midagi kiusliku konkurendi ja
kambajõmmi vahepealset. Üleüldse pole sündmuste järgnevus ülearu sidus
ega motiveeritud. 1970ndate filmiteoorias kerkis arutelu narratiivsete
ja mittenarratiivsete filmide vahekorra üle – juhiti tähelepanu, et
lisaks loole võib filmis olla veel palju muud ja mõnikord ei pea lugu
olema kõige tähtsam. Prantsuse semiootik Roland Barthes on rääkinud
poolmüstilisest „kolmandast tähendusest“, mis libiseb sedavõrd eest, et
keeldub fikseerimisest sõnastikesse ja entsüklopeediatesse. Üldse
paikneb „kolmas tähendus“ kuskil kultuurikoodide serval. Ameerika
filmiteoreetik Kristin Thompson arendas Barthesʼi mõtet edasi termini
cinematic excess
abil, mida võib tõlkida „filmiliseks liialduseks“. Sellal, kui
Hollywoodi stiil seab kõik filmivahendid loojutustamise teenistusse, on
võimalik ka alternatiivne filmikunst, milles hakkab domineerima stiil ja
aitab esile tulla liialdusel
või lisatähendusel. Nii omandab
iseseisva tähenduse kogu materjal, maailm ja selle detailid, mis on
kaamerasse püütud ja virtuaalsel kujul ekraanile toodud. Sedalaadi
arutlused annavad tugeva aluse kunstilise (
arthouse) või eksperimentaalse filmi käsitlemiseks, ja miks mitte ka Sarneti loomingust rääkimiseks.
Loe lähemalt...
