Mõned vastasmaja elanikud olid süüdanud köögis tule, üks seisis koguni rõdul. Üldine kergendus oli vallanud linnaosa. Viimasel ajal oli äikesega kaasnenud igasugu kummalisi asju, kellad jäid seisma, iseäranis pendliga kellad, ja üks naine olevat välgusähvatuse ajal näinud rõdu äärel konutavat öökulli. Ka minu korteris polnud viimase äikese ajal kõik päris korras, ehkki ma ei saanud täpselt aru, mis mind rahutuks tegi. Igal pool üle maailma toimusid relvastatud kokkupõrked, kuid mitmed mõtlejad rääkisid ikka veel, et asja saab parandada. Ei, ma ei osanud seda elu üksinda vastu võtta. Ta ei saanud mulle omaseks. Võtsin telefoni ja helistasin. Minni oli unise häälega.
„Kas sa magasid?“
„Muidugi.“ (katkend 17. leheküljelt)
