08/02/2024

Mati Unt "Kuu nagu kustuv päike" (kogumik)

SISUKORD

MULJED JA JUHTUMID

Kassi maja (“Olin kuueaastane ja elasin maal ja meil oli kass Halla.“)
Lõvi jasmiinide all („Mu vanaema käis kepi najal kummargil ja ma küsisin emalt, kas teda sirgeks painutada ei saagi.“)
Inimlik huvi õnne vastu („Huvitav, kas ta on õnnelik?“)
Kuidas päästa eesti kunsti („Kui mu käest küsitaks, miks ma seda tegin, langetaksin alandlikult silmad ja sosistaksin: „Ainult soovist pääesta eesti kunsti.“)
Kuu nagu kustuv päike („Ta vaatas tagaasi ja nägi kuu peegeldust jões.“)
Luuletaja ehk ajuti lahkume, ühes käes kirjutusmasin ja teises grammofon („Ma tõusen voodist, lähen paljajalu üle külma põranda, avan ukse, astun koridori ja möödun väljakäigust, jõuan akna juurde ja teen selle lahti...“)
Äike („Tead sa, mu kallis, kui palju erinevaid inimesi kõndiss tol õhtul tänaval selle äikesepilve all?“)
Sünnipäev („Elasin sel suvel oma naiseema juures, päev möödus päeva järel nagu unes, veetsin kõik päevad üksi rannas, enamasti selili, ja kuulasin mere kohinat; tuul püsis juba nädal aega ühtviisi tugev ja soe.“)
Juhtum teatris („Ilmad seisid selle aasta oktoobris väga soojad, päike paistis ja mehed käisid pintsakuväel.“)
Helgi Sallo lahkumine („Helgi Sallo seisis keset stuudiot.“)
Esimesed muljed Lätist („Armas, sa sõitsid pealelõunase rongiga Lätimaale, ma laman üksinda voodis, jälgin kella ja mind piinab lakkamatu mõte: millised on su esimesed muljed Lätist?“)
Alari unenägu („Eile küsis väike Alar mu käest, kas ma olen juba näinud unenägu sellest, kuidas konservikarp veereb mööda tühja Raekoja väljakut.“)
Lugusid Andersonist („Kui Anderson veel ülikoolis õppis, istusid nad ühel udusel talveõhtul Maarjaga Kääriku peahoone ees terrassil ja vaatasid alla jäätunud järvele, mida ümbritses metsa must siluett.“)
Kolm müüti:
Orpheus („Kui Orpheus lõpuks põrgusse on jõudnud, satub ta kohe mitmele ootamatule, ettearvestamata küsimusele.“)
Juudit ja Olovernes („Kui Juudit välja astub ning õhtuses jaheduses õblukesi õlgu väristab, on piirajate laagris kõik tema vastuvõtmiseks juba valmis.“)
Külaskäik Phaethoni hauale („Kui Phaethon tulejoana läbi kustuva taevalaotuse lendas ja all orus olematuks purunes, nutsid ta õed haual mitu päeva, kuni muutusid puudeks.“)

ELU VÕIMALIKKUSEST KOSMOSES

Surusin veel sõprade käsi, tuul sahises öistes pärnades mu kohal: olime kolme peale ära joonud neli pudelit kuiva veini, samas vilistas rong. Pistsin jooksu ja jõudsin veel õigel ajal vagunisse. Uksed plaksatasid mu järel kinni, mootor võttis tuure juurde ja aegamööda liikusid väikese suvituslinna tuled akendest mööda. Perrooni kohal rippusid lambid. Ühest valgusest teise, teisest kolmandasse, siis ei midagi, ainult pimedus. Oli august. Lahtistest akendest lendas sisse nukrat jahedust ja hilissuve lõhnu. Istusin.


MÕRV HOTELLIS

HOTELL seisab keset linna, kahe tähtsa tänava nurgal: range kaheksakorruseline hoone, mille fassaadil põleb tulikiri; alatasa sõidavad hotelli ette taksod, neist pudeneb inimesi, vahetpidamata pauguvad uksed, šveitserid ja teised teenistujad jooksevad siia ja sinna, vahel liiguvad ka täiesti rahulikult ja mõõdetult, kuuldub kõnelusi ja hüüdeid täiesti erinevates keeltes, muusika mängib all vestibüülis, hotelli ammuli lõugade vahel, mängib pikkades koridorides, mis hargnevad laiali mööda kõiki korpusi ja tiibu, mängib tuhandes toas, mis kõik on omavahel ühendatud kuuma- ja külmaveetorustikuga, kanalisatsiooniga, elektri-, telefoni- ja raadiojuhtmestikuga, mängib all pseudoklassitsistlikus restoranis, mängib kõigi korruste baarides, juuksuri-, rätsepa- ja kingsepatöökodades, keemilise puhastuse ja koristajate ruumides, ladudes, pesukodades, keskküttekeldrites, büroodes, ning siis tõuseb tuul ja algab vihm, ja lakkamatult sajab vihm üle hotelli...

PHAETHON, PÄIKESE POEG (näidend 2 vaatuses 5 pildiga)

MÜÜT (esitatakse eesriide ees.)
Esitab Näitleja, kes selles lavastuses Epaphuse osa täidab. Praegu on ta veel väljaspool osa.
Näitleja: Täna näitame teile üht vana müüti, sest antiikkultuuri ei maksaks unustada. See on ikkagi meie kultuuri häll ja kodu. Müüt ise aga kõlab nii:
Oli naine Klymene, kes sünnitas päikesejumal Heliosele poja nimega Phaethon. Poeg kasvas ja sai varsti emalt teada, et ta isa on see, kes igal hommikul tulise päikesevankriga taevasse sõidab inimestele valgust näitama.