MULJED JA JUHTUMID
Saunalaupäev
Kuidas ma sind esimest korda nägin
Äkki ei ole sul enam naist
Laimonise jutustused
Meie, näitlejad ja kirjanikud
Prints räägib uppunud Opheliaga
Rüütel Sinihabeme loss
Antigone monoloog Kerstile esitamiseks
SAUNAKUULDEMÄNG
Kõik helid olgu võimalikult realistlikud. Pauside ajal võib kui kaua tahes vahele mängida pesemise helisid: vee solinat, pange ja kausi nihutamist, nuustikuga nühkimist, kopsiku kolinat.
Ukse sulgemine, sammud.
MEES: Noh, kas polnud hea mõte sauna kütta, kallis? Seal sünnipäeval pole meie koht. Seal on surmavalt igav, aina üks ja sama jutt, samad pretensioonid elu suhtes, aina sama usk endasse. Aga siin oleme ainult meie kahekesi, kas kuuled?
NAINE: Kuulen. (Paus.) Nad muudkui lau- lavad seal. Ega nad äkki siia tule? (katkend algusest)
VIIMNEPÄEV. Teatritekst. Kaarin Raidile
Tegevus toimub Antoni kuuekümnendal sünnipäeval, ühtlasi tähistatakse tema pensionilejäämist.
(Tuba. Pidulikult kaetud laud, sellel toidunõud, pudelid ja vaas lilledega. Laua ümber istub seltskond: Anton, süngeilmeline vanamees, tema naine Veera, nende abituriendist tütar Aili, selle paar aastat vanem sõber Ingo. Teistest veidi eemal tukub Veera raugastunud ja poolkurt isa Heinrich. Üks mees seisab ja kõneleb. See on Antoni töökaaslane Albert.)
ALBERT: Kallis töökaaslane ja sõber, siin sa nüüd istud oma perekonna keskel, siin on su naine, su tütar, su äi. Kurb on, et siit puuduvad täna sinu vanemad. Nemad puhkavad juba mulla all. Aga selline on kord juba looduse seadus, selline on elu, mille kohta luuletajagi ütleb, et elu on karm, võimas ja hell. (katkend algusest)
TÜHIRAND
toidul polnud meie jaoks enam lõhna ega maitset, ent õhtu oli tühi ja me otsustasime naisega minna restorani, seda enam, et homme seisis meil ees sõit läänesaartele, meie suvepuhkuse viimane ja otsustav osa. Restoranis vaikisin ma konjakile vaatamata, silmitsesin aknast merd ja püüdsin meenutada üht tühist asjaolu, üht kunagi samas restoranis mulle jäänud hetkmuljet merelt, midagi lipendamas tuule käes, aga mis see just oli, seda ma ei mäletanud, ja pealegi polnud praegu (1967) näha midagi taolist, mis mulle tollaseid (1965) vaatepilte oleks meenutanud. Ma ei suutnud enam paigal istuda, siis aga tuli meie lauda üks minu naise, minu abielunaise kooliõde ja nad hakkasid vestlema ega pööranud mulle mingisugust tähelepanu, ka kooliõde mitte, ehkki ta nägi mind esimest korda, ja siis ma ei pidanud enam tõesti vastu, tõusin üles, vabandasin ja läksin baari. (katkend algusest)
MATTIAS JA KRISTIINA
 |
Päike tõusis ja äratuskell hakkas helisema (sunrise this is the last, baby) ja Mattias ärkas sellest helinast ja mõtles: ma pidin ärkama, sest see kell on äratuskell, ja ta ei saanud kokkukleepunud silmalauge lahti, suu kuivas, lämmatav keskkütteõhk mattis hinge. Pimesi tõusis ta üles, pimesi läks üle toa (üle lagastatud peosaali Stokholmis, konte närivad koerad siin ja seal, ta tõmbas neile piitsaga, koerad vingusid ja talumehed küürutasid tagauksel), pimesi jõudis vannituppa (sinna, kus peegli taga salanurgas ja salaurkas revolver, ainult enne tuleb vajutada ühele kahhelkivist plaadile, siis peegel pöördub) ja langes põlvili kraanikausi ette (isa, võta vastu oma kadunud poeg, ma olen sinu juurde tagasi tulnud pikkadelt rännuteedelt, vaata, kui rakkus on mu jalad, anus mulle juua, kõrbetolm kõrvetab kurku) ja keeras vee jooksma ja jõi ja laskis veel üle silma laugude voolata ja aina jõi, kuni õhust tuli puudu (telefoniühendus merepinnaga on katkenud, mu armas, me jääme igavesti siia merepõhja, see on meie pulm, meie pulm näkkide riigis, Kristiina)... (katkend algusest)
Foto on pildistatud Mati Undi raamatu "Mattias ja Kristiina" kaanekujunduse tarbeks. Pildistatud on fotograaf Jüri Tensoni Nõmme kodus. Fotod ei läinud siiski käiku, kuna kunstiline toimetaja pidas autori foto kasutamist raamatukaanel ebaeetiliseks.
