August Kask oli meestejuuksur. Juuksed on olemas peaaegu kõigil inimestel (me ei pea siin silmas nende hilisemat äralangemist või äralõikamist). Nende värvus sõltub samast pigmendist, mis on inimese nahaski, nimelt melaniinist: see määrab juuste tumeduse astme. Tavaliselt on nad mustad, heledaid esineb vaid mõnedel euroopa ja austraalia rahvastel (kuid absoluutselt valgeid juukseid ei ole olemas, isegi albiinodel mitte). August Kask armastas oma tööd, aga ta muidugi ei teadnud, kui suur on juuste mütoloogiline tähendus. Ta ei tundnud ka piiblit, seetõttu polnud tal isegi aimu Simsoni ja Delila loost. Ta teadis, et vangidel, sõduritel ja ka õpilastel lõigatakse väga mitmetes tsivilisatsioonides juuksed maha, ta oli ka kuulnud, et juukseid lõigatakse abiellumise puhul, kuid ta ei teadnud midagi arhailistest kommetest, kus juuksed asendasid nende omanikku, kus inimese hinge vallutamiseks oli tarvis ta peast juukseid muretseda. August Kask oli eluaja meeste peast juukseid lõiganud, kuid ta ei olnud neid endale varunud. Talle polnud keegi seda õpetanud. (lõik 17. leheküljelt)
Veiko Õunpuu 2007. aastal valminud "Sügisball" on inspireeritud Mati Undi samanimelisest romaanist ja räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda kõiki ühendab üksindustunne. Film räägib inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda.
NB! Filmi ja romaani sisu erineb märkimisväärselt!
Filmi on võimalik tasuta vaadata Jupiteris.
Õunpuu „Sügisball” on eelkõige kunstiline film, see on impressionistlik
nii visuaalselt kui emotsionaalselt, visandlik, muljeline, otsekui
telepaatiliselt tunnetuslik. Tekst, mida tegelased räägivad, pole ju
suurt oluline. Tähtis on fiiling, spliin, äng, Sügis suure tähega, selle
raagus ja vettinud meeleolu, lohutu kulgemine, saatusele allaandmine.
Loiud unistused, rutiinne kulgemine, käegalöömismeeleolu… Filmis
kasutatud muusika rõhutab seda tundespektrit suurepäraselt. Tahan eraldi
kiita filmi treilerit – asjata ei nimetata seda ka teaseriks, sest
„Sügisballi” oma seda just oli. Iga kord kui ma treilerit mõne
reklaamipausi ajal nägin, tekkis mul uuesti soov kinno minna, kuigi film
ise on hoopis teises meeleolus kui treiler. Lasnamäe sügisene meeleolu
on siin igal juhul veenvalt edasi antud ja ilmselt urgitseb selle
dekadentlik hallitusehõng ka nende hinge, kes ise kunagi Lasnamäel
päevagi veetnud pole. (Margit Adorf, Sirp 9.11.2007)
