Peategelasteks on kaks keskikka jõudnud naist, kes on mitmesugustel põhjustel jäänud üksikuks. Kujutades nende käekäiku, rõhutab autor töörõõmu ja kindlate eesmärkide tähtsust inimese elus.
Kas juba hommik? Mis pagan see kell siis on? Tirinat nagu ei kuulnudki. Ahah, kümme üle seitsme. Selge. Programm töötas nagu alati. Vajutame selle lärmaja siis enne kinni, kui ta peale hakkab.
Sirutasin käe ärataja poole ja just siis pistis ta, kuramus, helisema. Ajasin ennast istuli ja kahmasin kella pihku. Nii. Vaikus. Kuulatasin teraselt. Ei, Jorma ei ärganud veel. Tore.
Me pidime kell kaheksa välja sõitma. Kui nüüd agarasti tegutsema hakata, siis oleksime punkt kaheksa Veronika ukse ees küll, aga... Kuidas vanasti öeldi? Jumalal päevi, peremehel leiba. Kuramus, ükski naine pole veel täpne olnud, kas mina pean siis nüüd esimene olema? Jääb ära. Nii mõnus on pärast ärkamist veerand tunnikest lesida ja oma mõtteid mõelda. (katkend 17. leheküljelt)
