Mõtlesin ma tol ajal oma isale? Mul oleks hea meel, kui võiksin vastata: jah, mõtlesin. Aga ma ei või. Ma ei mõelnud temale ja temast ei tehtud minu kuuldes ka iialgi juttu, ta oli lihtsalt mu elust kadunud, lausa hämmastav, kui jäägitult võib su oma isa nii lühikese aja jooksul su elust kaduda. Hämmastav oleks seegi, et ta ise ka ei otsinud mind üles, ei tundnud minu vastu huvi, kui ma nüüd ei teaks: ema ei tahtnud seda.
Kas ema talitas õigesti, kui palus isal minuga mitte ühendust otsida? Ma kuulen vaimus lugematut hulka poolt- ja vastuhääli, süüdistusi ja heakskiitmisi. Mis neist kasu on? Mis kasu on üldse sellest, kui me kinnitame, et teatud puhul oleks pidanud käituma teisiti, kui me käitusime? Meie olemasoleva elu on ju määranud meie tegelik käitumine, muuta ei saa enam midagi. (katkend 17. leheküljelt)
