ja näen, kuis õhtu peidab päeva palge,
kuis närtsib lill, mis puhkes kevadel,
ja tume juus on hõbelevalt valge,
kui uhket krooni raagus näen ma puul,
mis varjas kuuma eest nii veist kui karjast,
ja vankrilt tõug, nii haljas jaanikuul,
kui lautsilt näitab valget parraharjast, -
siis mõtlema su ilu peale pean,
et lähed ka ju kõige maise radu,
sest ilu ise hülgab end, ma tean,
ja uue kasv on vana kiire kadu.
Ei Aja vikatit sa trotsi muuga
kui oma seemnest tõusva noore puuga. (sonett 17. leheküljelt)
