07/03/2024

Felix Guattari "Kolm ökoloogiat"

Félix Guattari (1930–1992) väike essee on justkui täpselt meile adresseeritud pudelipost aastast 1989. Käsitledes ökoloogilisi probleeme ühtaegu vaimsete, ühiskondlike ja keskkondlikena, esitab Guattari tervikliku pildi ikka veel meie ees seisvatest väljakutsetest, kuid visandab ka taktikad, kuidas hakata kriisist välja rabelema. Igasugune väljapääsutee on aga vältimatult käänuline, hargnev, paljuhäälne, mitmetähenduslik – pagemisjoonte teostamine on seetõttu nii poliitiline kui ka kunstiline ehk eetilis-esteetiline.

Raamatu lõpust leiab tõlkija Ott Puumeistri saatesõna „Guattari: väikese ökoloogia poole“, mis annab põhjaliku ülevaate autorile olulistest teemadest ja mõistetest ning harutab lahti käesolevas essees esitatud ideid. 

Tšornobōl ja AIDS on meile jõhkral viisil kätte näidanud nii inimkonna teaduslik-tehnilise võimekuse piirid kui ka need „tagasilöögid“, mis „loodus“ võib meile anda. Suunamaks teadust ja tehnoloogiat inimlikumate eesmärkide poole, on vaja kollektiivsemat juhtimist ja haldust. Aga me ei tohi pimesi riigiaparaadi tehnokraatide hooleks usaldada seda, et nemad hakkaksid kujundama arengut ning hoiaksid ära ohu valdades, kus peaasjalikult valitsevad kasumimajanduse printsiibid. Muidugi mõista oleks absurdne tahta ajas tagasi pöörduda ja püüda vanu elulaade taastada. Pärast informatsiooni- ja robootikarevolutsioone, geenitehnoloogia arengut ja turgude üleilmastumist ei saa inimtöö ega inimese elupaigad enam kunagi selliseks, nagu nad olid veel ainult mõne aastakümne eest. (katkend 17. leheküljelt)