Sõjamälestustele tuginedes on valminud Peegli sõjaromaan „Ma langesin esimesel sõjasuvel“, milles autor kirjeldab 1941. aasta suve Eesti territoriaalkorpuse võitleja silmade läbi. Tekst on valminud pika aja kestel aastatel 1966 – 1978. Raamatuna ilmus see 1979. aastal, aga ajalehe Sirp ja Vasar joonealusena juba aasta varem.
„Ma langesin esimesel sõjasuvel“ pälvis kohe pärast ilmumist palju tähelepanu ja tunnustust: romaan sai 1979 A. H. Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjanduspreemia ja 1980 Nõukogude Eesti preemia ning tõlgiti kiiresti soome, saksa, vene, ukraina, slovaki, poola, leedu ja läti keelde.
Akadeemik Juhan Peegel (1919 – 2007) on eelkõige tuntud Eesti ajakirjanduse grand old man’ina, Eesti mitme ajakirjanikepõlvkonna õpetajana. Peegel oli Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonna rajaja ning kauaaegne õppejõud ja professor.
Nojah, ükspäev sõidab see vaga vanamees Tartust, vankripäral poollibamisi ilmatu suur raudrist. Oli igaks juhuks ära toonud, et kodust kohe hea võtta, kui ära kärvab.
Minu vana rinnutab õueväraval ja vaatab: Repniku Kusta tuleb linnast.
„Noh, terekest, mis sa siis Tartust ka tõid?"
„Tere, jumalime," vastab vaga vanamees, „näe, tõin linnast risti. Et oleks kohe hea võtta, kui tarvis läheb."
„Ahah, või tõid linnast litsi," kordab minu vana, „kanäe - eks ole jah kohe hea võtta, kui tarvis läheb..."
Ja siis kõlaski veebli hääl otsekui viimsepäevapasun: „Noor Vaher! Mis lõksutamine see on? Kas te ei tea, et praegu on tööaeg? Ma seisan siin juba veerand tundi, suu jahvatab teil, aga käed on risti munade peal!"
Olime kõik püsti krapsanud ja seisime valvel. Ruudi otse veebli ees, kelle lähenemist talli nurga tagant polnud meist keegi märganud. (katkend 17. leheküljelt)
