Seiklus, mis algas romaaniga "Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele" ning jätkus "Tontide linnas", leiab oma põneva lõpu "Hingede raamatukogus".
Loo alguses avastab kuueteistaastane Jacob uue vägeva võime ning peagi sukeldub ta läbi ajaloo, et päästa oma ebatavalised kaaslased hästivalvatud kindlusest. Sellel teel saadavad Jacobit Emma Bloom, tüdruk, kellel leegid alati käeulatuses ja Addison MacHenry, koer, kellel on nina ebatavaliste laste välja nuuskimise peale.
Nad rändavad tänapäeva Londonist Vanakuradi aakri, Victoria-aegse Inglismaa näruseima aguli teederägastikku. See on koht, kus kõikide ebatavaliste laste saatus lõplikult otsustatakse. Nagu eelkäijad, ühendab "Hingede raamatukogu" põneva fantaasia avaldamata vanade fotodega, et luua ainukordne lugemiselamus.
Teine võimalus hingetust mööduda oli väike klaasivaba tühimik tema ja seina vahel. Kuid see oli väga kitsas, umbes veerand meetri, kõige enam poole meetri laiune. Raskesti läbitav isegi juhul, kui seljad kõvasti vastu seina suruda. Ma kartsin, et kui hingetule nii lähedale minna, või hullem veel, teda kogemata puudutada, katkeks see habras transs, mis teda vaos hoidis. Kuid kui tiibade kasvatamine ja üle ta pea lendamine välja arvata, tundus see olevat meie ainuke võimalus.
„Kas sa kõndida suudad?" küsisin Emmalt. „Kas või liibates?"
Tüdruk ajas end sirgu, lasi haarde mu piha ümbert lõdvemaks.
„Küll ma kuidagi saan."
„Siis teeme nii hiilime temast mööda läbi selle kitsa avause seljad vastu seina. Ruumi pole just palju, aga kui me ettevaatlikud oleme ..."
Addison sai minust aru ja taganes telefoniputkasse. „Kas on tark talle nii lähedale minna?"
„Tõenäoliselt mitte." (katkend 17. leheküljelt)