„Ōkh...kkh...kkh...ukh...õk-õk-õk," kõõksus ta ja kõõritas kurvalt päikest, nagu näeks ta seda viimast korda. Kana nina all keksis kükakil artelli liige Matrjoška, veekauss käes.
„Tibuke, kullake... tip-tip-tip... võta nüüd tilgake!" keelitas Matrjoška ja toppis kanale kaussi noka alla, aga kana ei tahtnud juua. Ta ajas noka pärani ja käänas pea kuklasse. Ja siis hakkas ta verd oksendama.
„Jeesus Maria!" karjatas naabrieit ja laksas endale kätega vastu külgi. „Mis see siis nüüd on? Sulaselge veri! Seda ma pole veel näinud, nii tõesti, kui ma siin seisan, et kana öögib nagu inimene."
Need olid ka viimased hüvastijätusõnad vaesele tuttpeale. Ta kukkus äkki külili, kündis nokaga abitult tolmu ja ajas silmad pahupidi. Siis keeras ta end selili, tõstis mõlemad jalad taeva poole ja jäi liikumatult lamama. Matrjoška pistis jämeda häälega ulguma, loksutades kausist vett maha, samuti preestriemand, artelli esinaine, naabrimutt aga sosistas talle kõrva:
„Stepanova, ma võin kihvti võtta, et su kanad on ära kaetatud. Kus seda enne nähtud on? Pole ju niisukest tõbe! Keegi on su kanad ära lausunud." (katkend 17. leheküljelt)
