Rütm on „Lainete" tähtsaim element. Virginia Woolf ise on tunnistanud, et ta ei järgi romaanis mitte süžeed, vaid rütmi. Rütmi iseloomulikuks osiseks on kordused, korduvad motiivid, ent ka tavaline sõnakordus, algriim, paiguti koguni sõnavormi kordus.
Autor ei anna tegevustikule ajalisi piire ja napp sündmustik koorub välja vaid juhuvihjete varal. Percivali surm on romaani pöördepunkt. Ilmselt ei ole juhuslik ka tegelase nimevalik; Percival seostub Graali otsinud Parzivaliga.
Palju on romaanis küll ähmasemaid, küll otsesemaid viiteid inglise ja antiikkirjandusele. Need viited moodustavad, Lainete" allhoovuse. Byron, Shelley, Shakespeare, Catullus on autorid, kellega Woolf oma romaani enim seostab. Louis' kujus on nähtud sarnasust T. S. Eliotiga. Mõistagi mängivad kirjan- duslikud seosed ja tsitaadid kaasa eelkõige algupärandi keeles, milles kõik viidatud teosed on kättesaadavad.
Ohtralt on „Lainetes" ka Woolfi teistest teostest tuttavaid kujundeid. Romaani süžeenappus, vihjelisus, rõhuasetus sisemonoloogile, aistingutele, omatahtsi objektilt objektile liikuvale mõttele teeb selle jälgimise kohati raskeks. See on ehk ka põhjuseks, miks kriitika „Lainetele" pärast selle ilmumist nii vähe tähelepanu pööras.
Juba mainitud Gillian Beer soovitab „Lainete" lugejal lasta end lainetest kanda, alluda teose rütmile ning mitte ärevusse sattuda, kui järg käest kaduma kipub ja süžee ning sündmustiku päästvat niidiotsa kuigi varmalt ei pakuta.
