Vaatasin seriaali ohutu klaasseina tagant kui tsirkust, sest mu enda füüsiline süda valutas sageli, aga kaasatundjaid või vestluskaaslasi polnud kusagilt võtta. Isegi too punaste juustega saatan ei kõlvanud, sest kui häda käes, pöördusid tema poole nagunii kõik. Igal õhtul küll neljanda võimuga, kuid võimust ometi nii kaugel kui võimalik. Perekonnast siis ka.
Mitte film ei ole tehtud halvasti, mõtlesin vahel, olen lihtsalt halb vaataja, kes lohutust lootes ülepäeviti vihastab: harva tuleb telerist peale seriaalide midagi.
Lage vahtida on veel mõttetum. (katkend novelli "Surma sünnipäev" algusest)