Kusagil tänavanurgal sõitsime mööda klaastornist,
milles istus liiklust juhtiv militsionäär. Meie pilgud kohtusid, ma ei
liigutanud ennast, lihtsalt sulgesin silmad. Armastan väga seda linna, millega
mul on lähedane ja täiesti isiklik vahekord, just linnaga, sest tuttavaid on
mul Leningradis vähe. Olen tudengina ööbinud tema lukustatud parkides ning
ärgates leidnud enda kõrvalt militsionääre: aega on, magage veel, öeldi mulle,
ja Lossi kaldapealsel kaotasin kord kingatalla. Ermitaažis kõndides tundsin
poonitud parketi jahedat siledust palja talla all nagu viimati Nikolai,
lohutasin ennast ja kompimismeel talletab kõige intiimsemaid mälestusi. (katkend 17. leheküljelt)
