Sajab. Jugis järvi alla koskab.
Südamest sülitavad vihmaveetorud.
Kahju, et ma nõnda ei oska.
Silitan kätt ja vahin silma aga
jumalajuhmilt igasuguse ilmaga
igale vagale vaglale.
Hooletuse eest hoolt kannan.
Usun ulmet ja kurjust, mis annab ilmet
Silmale tänu ehk klaassilmale.
Kui ei seisa, istuvad mulle vanad pleedid,
tundmatud, võlad, valed poeedid,
kirbud, teadmatus ja lõbuleedid.
Oma seisundit adun. Olen kurk kaevus.
On hea küll, ei tea küll miks
meeldin endale kui vihma all purskkaevud. ("Isik sus", luuletus 17. leheküljelt)
