Usun, et raamatu-elu ei tulnud sünge, igatahes mitte süngem, kui oli tema prototüüp – tõeline elu. Kui teos tuli traagiline, siis olen endale seatud ülesande täitnud. Traagiline sfäär, kui katsutakse meie inimsust: kui me siin murdume või jätkame rändu püstipäi, ei ole meile seda olulisel määral antud. Sellest katsumusest algab, sellesse suubub ka Niika-Nganassaani elurännak. (autori sisututvustus)
Veel kolm elupäeva - kolm koolipäeva. Öeldakse, et inimsust võib õppida tagajärjekalt suurte õnnetuste ajal. Vale. Selleks sobib ka iga muu aeg. Kõik need kolm päeva me omavahel suurt ei kõnelnud. Ütleksin kõigile: vaikige õhtul, pidage suu öösel, päeval ärge kõnelge midagi - ning te mõistate üksteist ja teie asjad edenevad. Ei ole ühtki loovat mõtet ega õnneaimu, mida õigel ajal lausutud söaka sõnaga ei saaks surmata. Vaikige - ja te elate ning lasete elada. (katkend 17. leheküljelt)
