Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat.
Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.
Raamatule on saatesõna kirjutanud Andrei Ivanov.
Tahaks rõõmu, nalju, häid uudiseid. Halvad uudised lendavad niigi päev läbi pea kohal ja põmatavad.
Saadame üksteisele Messengeris anekdoote. Putinist ja Vene armeest. Pilte ja seda videot, kus mustlased ärandavad tanki.
Ridade vahelt võib isegi halbadest uudistest välja lugeda kui mitte head, siis lootustandvat. Või tõlgendada paremas suunas. Parem suund tähendab rahu, sõja lõppu. Tagasipöördumist normaalsesse ellu, kus pole hirmu, pole suurtükituld, pole õhurünnakuid.
Kuni see elu pole tagasi, on rõõmuhetke, naeratuse, nalja taustaks ikkagi sõda. Naerad ja tunnetad teda, ta on sinu sees. (katkend 17. leheküljelt)
