„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba.
Sirp 17.05.2024
Irma on pärit veel tugevast, toetavast ja (naturaal)majanduslikku sõltumatust rikkusest kõrgemalt hindavast külakogukonnast, kelle enda higi ja vaeva kulul pestakse koolis lastest välja armastus maa ja mulla vastu ning võõrutatakse toimetulekuoskustest, masindades neist „hobusevargaid“, „maalõhnaga“ pruute ja teisi kodanlikke tõusikuid. Kui A. H. Tammsaare romaan jätab Irma eluvalikute põhjendused üksjagu ähmaseks ning maarahva koloniseerimine ja Irma tõusiklus pälvivad kirjanikultki ainult nukker-resigneerunud kommentaari, siis film on kantud läbinisti hurraa-progressivistlikust koloniaalsest ideaalist: ah, heita külaelu nõmeduse ahelad! Ah, astuda palgatöö, tarbimise ja individualismi uude uljasse maailma! Ah, saada sinekuurseks sinisukaks Tallinnas, Londonis või Pariisis! /---/
Olgu filmis kuidas on – ajastu- ja algteosetruudus, filmitööstuse eripärad jne –, aga miks isegi kõikenäinud kultuurikriitikud (ja terapeudid) ei leia tervete täiskasvanute normaalse armuelu analüüsimiseks muud mõõdupuud kui süütu-rikutud!? Miks on nii, et kui keskealine (või veel hullem – vana) mees või naine ihaldab noort naist või meest, siis on ta kiimane, tiirane, ahistav, ärakasutav, aga kui kedagi tahab noormees või neid, siis on see elujanu või lausa absoluutne armastus? Või kui keskealine (või vana) mees/naine otsib mitmiksuhet, siis on ta moraalselt laostunud, lausa kurjuse kehastus, aga kui noor, siis otsinguline, eelarvamusteta, progressiivne? Kuidas seletada, et pärast psühhoanalüüsi, antropoloogia ja bioloogia sajandit pole armuasjade vaatlemiseks ikka muid riistu kui viktoriaanlikud vasktorud!?
Loe lähemalt...
