Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ tegelik peategelane ja teatud mõttes vastupanutaktika on empaatia.
Sirp 17. mai 2024
Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile. Seetõttu on niisuguste tekstide lugemine kohati vaat et … väga ebameeldiv. Oma peaga mõtlemine? Milleks küll!? Siin ei lennata lugejale peale tugevate afektidega (nagu mina eelmises lauses), ei suruta lugeja mina kirjutaja „seisundisse“. See muidugi ei tähenda, et puhuti ei ole tunda autori enese tugevaid (eel)arvamusi ühe või teise rühma, ideoloogia või süsteemi suhtes, ikka on – mis ongi iga isiklikku nägemust (loe: autoripositsiooni) eviva kunstniku puhul normaalne. /---/
Empaatia eeldus on niisiis inimese tugevus. See tugevus ei väljendu mitte rammus, lihaselises füüsises ega ka Facebooki profiili kaunistamises embleemikestega, vaid milleski muus. Aga milles? Sellele ühtset vastust Viidingu karmilt kaunid ja kaunilt karmid tekstid ei anna. Võti peitub ikkagi enese loomises, kartmatuses otsida oma teed, kartmatuses eristuda ning elada pigem pideva kahtlemise ja paradokside pingeväljas kui kindlaks kujunenud arvamuste kütkeis ja tingimusis.
Loe lähemalt...
