Sellise mõtisklusega algab Silvia Rannamaa noorteromaan „Kasuema”, mis on järg armastatud jutustusele „Kadri”. Päevikuvormis kirjutatud romaanis avaneb lugejale tõepärane ja ilustamata vaade noore tütarlapse mõtte- ja tundemaailma, ning kuigi raamatu tegevuslik leiab aset 1960ndatel aastatel, on teoses käsitletud teemad endiselt aja- ja kohaülesed.
Siis viimaks see ometi toimus. Lävel seisis juukseid kohendades ilus, sale, vaevalt minu pikkune naine. Ka hambaid nägin otsekohe. See välkuv ja särav oli ta naeratus.
Tõusin püsti.
„Kadri, siin on Gina. Ta on nüüdsest peale sulle ema asemel."
Isegi isa hääl oli mulle sel korral võõras. See aga, kes pidi mulle nüüd emaks hakkama, tuli mu juurde, surus mu viivuks oma magusate lõhnade vastu, midagi niisket riivas hetkeks mu laupa ja juba ma istusingi jälle toolil, millesse ta mu osavalt oli surunud.
Ta hakkas kõnelema kiiresti-kiiresti ja nii kergelt, et see meenutas mulle väikeste lindude vidinat telefonitraadil: „Missugune suur ja nägus tüdruk! Võib ainult uhke olla, kui saad endale korraga nii suure tütre. Ära karda. Ma pole sulle kuri võõrasema." (kateknd 17. leheküljelt)
