Nii algab jutustus Kadrist, keeruliste saatusega väikesest tüdrukust, kelle päevikulehtedel kogeb lugeja tema rõõme ja muresid, hirme ja salasoove ning lootust paremale tulevikule.
Silvia Rannamaa esmakordselt 1959. aastal ilmunud „Kadri” on üks Eesti noortekirjanduse tüvitekste, mille omas asjas ainulaadne vorm on saanud armsaks paljudele lugejatele.
Kadri sõbralik ja lahke loomus aitab ta läbi eluraskustest ning sisendab ka lugejatele usku iseendasse ja oma ettevõtmistesse.
Raamatu järg „Kasuema” ilmus 1963. aastal.
Nüüd vanaema aga muudkui käsutab mind - vaata, et sa ilusasti õpid, muidu pistetakse lastekodusse.
Ma pole ju enam nii väike, et ma sellest aru ei saaks. Ma tean üsna hästi, et lastekodus on hea olla, arvatavasti paremgi kui meil kodus. Klassijuhataja kinnitas sedasama ja ega ma vanaema hirmutamist ei kartnud siis ega karda praegugi, kuid lastekodusse ei taha ma sellegipoolest minna, sest mul on ju ikkagi oma kodu ja oma vanaema ja üldse, mis me teineteiseta peale hakkaksime?
Seekord aga jäin ma parajasti näärideks haigeks ja siis tuli vaheaeg ja kui me pärast vaheaega kooli läksime, olid poisid minu nuusutamise vist unustanud, kuid hoolima ei hakanud minust sellegipoolest keegi. (katkend 17. leheküljelt)
