Karl vabanes äsja vanglast. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata.
Martin Alguse debüütromaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Vaheldumisi kummagi tegelase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedusest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikkusest tarbimisühiskonnas.
Ma hakkasin mõtlema, et võib-olla me ei teagi? Me võime asuda mingi epideemia epitsentris, aga meil pole sellest aimugi? Viirus on juba nii sügavale meie meeltesse tunginud, et me ei saa enam arugi. Võib-olla me hakkame siit planeedilt juba lahkuma? Pöördume iseendasse ja imeme ennast läbi iseenda musta augu mingisse teise dimensiooni? Haihtume, võõrdume järjest enam reaalsusest, mida me ei suuda nagunii kuidagi lahti muukida, irdume, kuni oleme absoluutselt ebareaalsed.
Need alasti kehad ekraanil, see totaalne andumine, psühhopaatiline keskendumine hetkele, instrumendile, see lausa kõrvetav kohalolek ja ühtlasi täielik eemalolek - ma olin seal, ainult minu kest istus siin, meie planeedil. Ma ise olin Veenusel, Uraanil, kus iganes, ma olin selles illusioonis, mis koosnes ju tegelikult samast materjalist, millest koosneb kõik ülejäänugi siin universumis. (katkend 17. leheküljelt)
