Rachel sõidab tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse.
Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla …
… kuni tänaseni
Ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti. Rong peatub ainult minutiks, kuid sellest piisab. Nüüd muutub kõik. Rachelil on võimalik osa saada eludest, mida ta on seni eemalt jälginud. Nüüd selgub, et ta on rohkem kui vaid naine rongis …
***
Paula Hawkins töötas viisteist aastat ajakirjanikuna, enne kui hakkas ilukirjanduses kätt proovima. Ta on sündinud ja üles kasvanud Aafrikas Zimbabwes. 1989. aastal kolis ta Londonisse, kus ta elab siiani. „Tüdruk rongis“ on tema esimene põnevik. Raamatu avaldamise õigused on kogu maailmas müüdud juba 52 riiki ja USA filmikompanii DreamWorks sai valmis samanimelise filmi, mis linastus 2016 sügisel.
Õhtune 17:56 rong on veidi aeglasem kui hommikune see sõidab tunni ja ühe minuti, tervelt seitse minutit kauem kui hommikune, hoolimata sellest, et ei tee lisapeatusi. Mul ei ole selle vastu midagi, sest nii nagu mul pole mingit kiiret hommikul Londonisse jõudmisega, pole mul kiiret ka õhtul Ashburysse naasmisega. Mitte sellepärast, et see on Ashbury, kuigi paik iseenesest on kehv: 1960. aastatel ehitama hakatud linn, mis laieneb nagu kasvaja keset Buckinghamshire'i. Mitte kehvem ega parem kui kümned teised sarnased linnad, keskus täis kohvikuid ja mobiiltelefonide poode ja JD Sportsi harukauplusi, ümbritsetud äärelinna sõõriga, mille taga linna servas on kobarkino ja Tesco ala. (katkend 17. leheküljelt)
