Vahest ei tea kuueteistkümneaastane Johannes isegi, kas see on lõpuni läbi elamata lein surnud mentori pärast või hoopis segastest peresuhetest põhjustatud ängistus, mis ta keset palavat suve võõrasse maanurka pagendusse ajab. Siin, tühjas koolimajas, mis kunagi oli mõisahäärber, tahab ta püüda oma unistust, ainsateks seltsilisteks pliiatsid, pintslid ja raamatud, Raffael, Tizian ja Caravaggio – ning paar kentsakavõitu kohalikku vanainimest. Kusagil kaugel eemal pöörleb maailm meeletute muutuste keerises, aga Varedal seisab aeg otsekui paigal. Vähemalt niikaua, kuni ilmuvad Margit ja Andreas…
Juba langevad esimesed jämedad piisad teetolmu, iga- üks neist paiskab õhku tibatillukese plahvatuse. Lämbe tolmulehk on ängistav ja tuttav. See on lõbustuspargi lõhn, väikese ammu unustatud lustiplatsi oma, millest on järel vaid sammalduma kippuv betoonist karussellialus rohtu kasvanud lagendikul linnapargi servas.
Kui ma olen kümneaastane, on see veel alles. Seisame klassivend Janiga värava juures, kolmanda klassi lõpu- tunnistused ranitsates, ja oleme valmis lõbutsema - nii palju, kui haledavõitu asutis seda lubab.
Võimalused on tõtt-öelda kasinad: kõigepealt neli kirevavärvilist paadikujulist kiike, siis tilluke tobeda mängutoosimuusika saatel pöörlev karussell - punased hobused, valged luiged ja tilluke hall elevant. Midagi lasteaialastele. (katkend 17. leheküljelt)
