Triin Soometsa üheksas luulekogu „Varjatud ained” (2009) on autorile omaselt kirglik, kehaline, jõuline ja teadvuse hämaraid soppe puudutav, luulekeel isikupärane, intensiivne ja veidi ohtliku hõnguga.
yleliigne koorub niikuinii maha
kaob ära
või valutab ja valutab
kuni komistad kysimuse otsa
mille vastus see oli
yleliigne libiseb niikuinii maha
kui hoiad kinni
läheb see mädanema (luuletus 17. leheküljelt)
