Tammsaare Vargamäe on üks mütoloogilisemaid Eestimaa paiku, mille oleme saanud päranduseks ilukirjanduselt. Sealt on laenanud oma vesteraamatu pealkirja ka Kivirähk. Nagu päris-Vargamäel, nii tegutsevad temalgi koos ja vastamisi vanad ja noored: Eesti viimaste aastate poliitikud, kõik justkui omas ja samal ajal sootuks kõverpeegellikus rollis.
„Vargamäe vanade ja noorte" naljalood näitavad meile suuremat osa endisi ja praegusi ministreid, riigikogu liikmeid, Tallinna linnavalitsuse ja Kadrioru lossi tegelasi. Sellesse raamatusse koondatud palad on kõigepealt ilmunud Eesti Päevalehe veergudel ning hiljem kogumikes „Vargamäe vanad ja noored" (2003), „Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004) ja „Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005).
Andrus Kivirähk on sündinud 1970. aastal Tallinnas, lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna ja töötanud Eesti Päevalehes, kus kirjutab seniajani.
Tema esimesed ilukirjandusteosed ilmusid 1995, kirjanike liidu liige on ta 1996. aastast. (2009. aastal ilmunud väljaande kaanetekst)
„Proua, ehk annate veel ühe Pilsneri!" palub Ain Seppik leti äärde astudes ja tühja kannu kohmetult käes keerutades.
„Sul raha on, Seppik?" nõuab paks puhvetipidaja rangelt.
„Oljake, ehk panete raamatu peale?" pakub siseminister. „Ma esmaspäeval saan!"
„Vat ja siis esmaspäeval joogi oma Pilsnerit!" teatab Oljakeseks kutsutu. „Ei pane ma midagi raamatu peale! Isegi oled juba kassale nelikümmend krooni võlgu, maksa kõigepealt see ära, siis tule lunima!"
„Oljake..." proovib Seppik veel kord, aga puhvetipidaja keerab talle sootuks selja ning hakkab riiulil pähklitaldrikuid korraldama. (katkend 17. leheküljelt)
