„Seitsmes rahukevad" äratas tollases õhustikus kohe oma enneolematu avameelsusega suurt tähelepanu. Ühtlasi oli aeg juba nii kaugel, et leebe oli ka raamatu ametlik vastuvõtt: 1986. aastal tunnustati teost niihästi J. Smuuli nimelise auhinnaga kui ka A. H. Tammsaare nimelise kolhoosi kirjandusauhinnaga, 1987. aastal anti sellele koguni Nõukogude Eesti preemia. Romaan tõlgiti kiiresti ka soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania ja vene keelde.
Romaani autobiograafiline taust - autor ise on sündinud 1946. aastal võimaldab end „Seitsmenda rahukevade" looga samastada kogu sõjajärgsel põlvkonnal. Teisalt on Viivi Luige „Seitsmes rahukevad" ka adekvaatne tagasivaade olnud aega, selles kajastub omaks võetud ja üldtunnustatud ajalooüldistus.
Alul luuletaja, hiljem prosaisti ja esseistina tuntuks saanud Viivi Luik pärineb Viljandimaalt Tänassilmast, mille olustikku kohtab ka „Seitsmendas rahukevades". Tema esikluulekogu ilmus 1965. aastal, kirjanike liidu liikmeks sai ta 1970. aastal, esimene proosaraamat ilmus 1974. aastal.
Taevas punetas ja päike hakkas alla vajuma. Meie korstnast tõusis suits otse üles, uks oli pärani lahti ja vanaema hekseldas kuuris seale rohtu, takune põll ees ja paigatud küünarnukkidega sitsijakk seljas. Tema surmani oli jäänud veel kaheksateist aastat.
Ta oli käinud ainult Viljandis, Tarvastus, Põltsamaal ja
Kolga-Jaanis. Saksa keelt ei olnud talle õpetatud. Vene keeles teadis ta
kaheksa sõna. Need olid: „odinn", „tvaa", „kuuritsa", „petuhh",
„russki tsaar" ja „idii sjudaa", mida ta hääldas „idissu taa". (katkend 17. leheküljelt)
